Novembrikuus kaks aastat tagasi tulid meile sugulased külla. Nad küsisid, kas nendega tohib kaasa tulla saksa poiss. Lubasin loomulikult, aga kõhedaks võttis ikka: mida talle süüa pakkuda, mis keeles rääkida – ja kas enne ikka jõuan toad saksa moodi ära koristada. Kui külalised kohal olid, selgus, et see saksa poiss sööb kõike, on nagu tavaline inimene ja mis parim – suudab eesti keelest aru saada ja ka päris hästi vastata. Niklas oligi meie esimene kokkupuude vahetusõpilasega.

Kevadeks oli sellest kogemusest ja Postimehe YFU-artikli lugemisest küpsenud mõte ka endale vahetuslaps võtta. Meilisin YFU-sse, täitsin ankeedi ja ootamatult kiiresti sealt ka vastati. Paari päeva pärast tuli meie kodu külastama kaks vabatahtlikku, üks neist endine vahetusema ja teine endine vahetusõpilane, vestlesid perega – ja siis tabas meid üllatus: meile pakuti arvatava eurooplase asemel hoopis kaugema kandi inimest, tüdrukut USA-st.

Claire on nüüdseks meie isiklik ameeriklane. Tema tegi maailma meie jaoks suureks: saime tuttavaks paljude teiste Eestis viibivate erinevatest maadest pärit vahetusõpilastega, kes teda külastasid, tema Šotimaa sugulased saatsid meile kaarte, tema hoopis teine kultuuritaust pakkus meile palju üllatusi. Teisendasime Celsiusi Fahrenheitideks, kilomeetreid miilideks, kilosid kes-teab-milleks, naersime vanaema saadetud halloweeni-tervituste üle – ja elu oli positiivses mõttes rutiinist täiesti väljas. Minu 25 aasta tagune inglise keel tuletas ennast meelde ja pereisa, kes koolis inglise keelega üldse kokku ei olnud puutunud, suutis juba kolmandal päeval lühilauseid moodustada. Valesti küll, aga arusaadavalt. Lapsed said aimu Ameerika inglise keelest. Detsembri alguses ütles Claire mulle hommikusöögi ajal, kui ma midagi seletada tahtsin: „Ära räägi inglise keel!” Ja ei rääkinudki enam. Kogu jutt käis eesti keeles, võib-olla pisut aeglasemas kui tavaliselt, aga hakkama saime. Meie jaoks nii tavaline Eesti elu muutus tänu Claire’ile ebatavaliseks: tema elu esimene isetehtud lumememm, esimene uisutamine naturaalsel jääl (oli teine hokimängija ja kunstjääl juba kümmekond aastat sõitnud), esimene saunakogemus, esimene sooretk jms tekitasid endas tunde, et me elame ikka nii väärtuslikus paigas. Rääkimata sellest, et võtsime temaga koos ikka rohkem ette kui ainult oma perega olles, st käisime juba avastatud looduskaunites kohtades ka mitmendat korda. Kevadeks oli Claire juba nii hea Eesti-tundja, et korraldas oma emale mitmenädalase ringreisi mööda Eestit.

Aasta sai läbi ja Claire sõitis oma koju. Pärast seda, kui nende rendiauto nina Tallinna lennujaama poole pööras ja pisarad pühitud said, tekkis tühi tunne. Nii tühi, et otsustasime hetke jooksul YFU-sse helistada (oli veel puhkepäev) ja küsida, ehk on veel mõni vahetuslaps „üle”. Õnneks oli.

Saime endale Isabelle Saksamaalt, kes tegi meie maailma, vastupidiselt Claire’ile, hoopis heas mõttes väikseks. Tundus, et Euroopa on nagu naabermajas: Isabelle ei pidanud harjuma meie toitudega ega arvestama ajavahega, rääkis meetermõõdustiku terminitega ja oli üldse kohe algusest peale päris oma inimene. Oma sakslane, kellest praeguseks on saanud päris oma eestlane. Eesti keelele üleminekut ma enam ei mäletagi, selleks läks maksimaalselt kuu. Päikeseline Isabelle on meie pere liige kohe 100%-lises mõttes: ta käib meie lastega samas koolis, (vahetus)õega samas trennis, jageleb endavanuste (vahetus)vendadega koha pärast arvuti taga või võitleb (vahetus)isaga teleripuldi pärast, tegeleb (vahetus)väikevennaga väga professionaalselt, aitab (vahetus)ema ilma palumata – ja imelik on mõelda, et ta on meie peres olnud ainult alla 8 kuu. Kahjuks on seegi aasta varsti läbi saamas ja meil on hirm, et kurvastus pärast tema lahkumist tapab meid kõiki, koer ja kass kaasa arvatud. Õnneks teeb Isabelle kaugeleulatuvaid plaane, kuidas oma eesti keele oskust mitte rooste lasta – „Eesti on ju nii lähedal!” Ka tema pärisvanemad on tütre vaimustusest nakatunud ja tulevad suvel siia käima, soovides Eestis võimalikult paljusid kohti külastada.

Vahetusõpilastest rääkides ei saa mööda minna ka Clarast, eelmise aasta saksa tüdrukust, kes elas meie sõprade peres ja kelle klassile ma õpetasin eesti keelt. Hämmastav, aga ta tegi klassi parimaid töid! Claragi ei saa Eestist pikemat aega eemal olla, viimase aasta jooksul on ta siin juba kaks korda käinud. Ja milline puhas eesti keel!

Meie tutvusringkond on tänu YFU-le kahe viimase aasta jooksul kahekordistunud. Me teame nägu- ja nimepidi mõlemast aastast umbes 20 vahetuslast, nende vahetusperesid, mitmega neist on suhted muutunud teretutvusest tihedamaks. Meil on külas käinud ka Lätis ja Soomes õppivad saksa vahetusõpilased. Meil on inimesi, keda tähtpäevade puhul õnnitleda ja kellele külla minna, kui reisihimu peale tuleb (Euroopasse millal tahes, aga vähemasti pensionipõlves – „when I am 64”- tahaksime oma selleks ajaks 42-aastast vahetuslast Seattle’s külastada). Tohutult hea on mõelda, et kusagil – kas teisel pool maakera või „siinsamas” Saksamaal – mõtleb keegi aeg-ajalt meie pere peale. (P.S. Ja kohukeste peale…)

Claire’i ja Isabelle’i vahetusema Ilona Võik Tartumaalt
Autor: Ilona Võik, kevad 2009
Aastal 2010 avati Ilona peres taas uks maailmale – uueks pereliikmeks on Tayla Brasiiliast.
2011. aastal on prk. Võik vahetuspereks Saksamaalt pärit Heidile.
Alates 2012 on Võikude kodu olnud avatud Leonile, Paulinele ja Svenjale Saksamaalt ning Jefile Belgiast.