Ühel kenal kevadehõngulisel päeval potsatas meilipostkasti vabatahtlike listi kiri, kus otsiti peresid uutele vahetusõpilastele. Otsustasime kiiresti ja pikalt mõtlemata, et tasub proovida. Kuna meie peres kasvasid 6-aastane Egle ja 4-aastane Elis ning gümnaasiumiõpilastega (liiatigi veel välismaalt tulnutega) meil kokkupuudet ei olnud, siis arvasime esialgu, et meie pere vahetuspereks ei sobi. Nii see siiski ei olnud.

Mõned paberid täita ja juba teadsimegi, et meie pere uueks liikmeks saab Daniela Slovakkiast. Umbes samal ajal saime teada ka seda, et meie perre tuleb veel üks pisike tegelane – vabariigi aastapäeval sündis meile pisipoja Mattias. Algas suurte muutuste aeg.

Lootsime esialgu, et saame pikalt oma kehvapoolset inglise keele oskust parandada. Nii hästi meil ei läinud, sest vaevalt kahe kuu möödudes hakkas Daniela meie üllatuseks ainult eesti keeles rääkima. Meie koolieelikud osutusid parimateks eesti keele õpetajateks.

Väljasõidud ja sõpradega kohtumised said uue värvingu. Vaatasime käidud kohtadele avarama pilguga ja tunnetasime veelgi tugevamalt, kui olulised on hetked koos sõpradega. Meie tegemistele elas kaasa palju suurem hulk toredaid inimesi – Daniela koolikaaslased, pärisvanemad ja õde Slovakkias ning YFU-kad.

Tuletasime meelde elu kooliajal ning kõike sellega kaasnevat. Kogesime, et 17-aastased ei pruugi olla suured pidutsejad, vaid naudivad muuhulgas ka kodus soki kudumist.
Avastasime ühtäkki, kui olulised on meile kodumaa, eestlus ja ühtekuuluvustunne. Öölaulupidu, mõttetalgud, Eurovisioon. Oleme väike rahvas paljude seas – oma murede ja rõõmudega, heade ja halvemate omadustega. Maailm läks nii palju suuremaks.

Vahetuspereks olemine on hea võimalus end ja oma peret paremini tundma õppida, kasvada paremaks inimeseks.