See lugu juhtus palju aastaid tagasi. Elasid kord… – nii algavad muinasjutud.

Aga meie lugu juhtus alles äsja.

Ühel kevadpäeval lugesin Rapla maakonnalehest loo YFU vahetusperest ja tundsin, et tahaksin ka sellise kogemuse võrra rikkamaks saada. Õhtul küsisin abikaasa käest, kas ka tema seda lugu luges? Kui ta vastas põnevusega, et see on väga huvitav mõte, jäi üle veel ka lastega asja arutada. Kui lapsedki olid elevile aetud, sai asi otsustatud.

Edasi käis kõik väga kiiresti. Täitsime ankeedi ja saatsime YFU poole teele. Toimus kodukülastus ja juba me seisimegi valiku ees, et millist last me endale tahame. Millist last me endale tahame? Meie peres kasvas juba 4 last, aga esimest korda elus saime me ise endale lapse valida. Me valisime tumedapäise, pruunisilmse ja naerusuise tüdruku Saksamaalt.

Suvi möödus kiiresti, ootusärevus oli suur ja siis jõudiski kätte 20. august. Sõitsime järgi oma viiendale lapsele, tema nimi on Henriette. Kui me Samblamäele jõudsime võttis Diina meid vastu ja ütles, et Henriette juba ootab meid maja taga. Ja seal ta oligi, jalutas julgelt meile vastu, silmis veidi hirmu, ootusärevust, sära ja nooruslikku ujedust. Pärast esimest kallistust ja väikest jutuajamist tundsin, et Henriette on täpselt selline nagu ma teda ette kujutasin ja ta sobib väga hästi meie perre.

Kõige eredamalt sellest aastast on mul meeles hetk, mil me koju jõudsime, näitasime Henriettele tema tuba ja aitasime asjad sisse tuua. Istusime siis perega elutuppa , et anda talle hetk aega oma uue kodu ja toaga harjuda. Kui ta mõne minuti pärast meie juurde tuli oli tema näos näha pingelangust, veidi hirmu, rõõmu ja põnevust. Mäletan, et ta käed värisesid ja arvan, et see oli selle aasta kõige emotsionaalsem hetk. Ütlesime talle, et ära muretse ja et kõik on hästi. Ja nii oligi. Nüüd kui Henriette on tagasi kodus Saksamaal, võin kindlalt öelda, et terve see aasta oli kõik väga hästi.
Arvan, et umbes kahe nädalaga kohanes ta meie juures täielikult ja ka meie harjusime temaga. Ja juba oligi ees esimene koolipäev. See tundus algul päris hirmus ja kui ma lubasin temaga kaasa minna, siis rõõmustas ta nagu esimese klassi laps. Koolis läks kõik aga kenasti. Henriette klass oli väga sõbralik ja abivalmis. Ta leidis kiiresti endale sõpru, hakkas käima huviringides ja õppis eesti keelt koos teise ja viienda klassiga. Tegi kaasa koolis erinevatel üritustel ja elas üle ka rebaste ristimise.

Kodus rääkisime umbes kaks kuud temaga inglise keeles. Lihtsamad ja korduvad laused said aga selgeks juba mõne esimese nädalaga. Tegelikult õppisid meie peres korraga kaks last eesti keelt rääkima, sest meie noorem tütar hakkas ka samal ajal oma esimesi sõnu ütlema. Peale kahte kuud rääkisime meie juba rohkem eesti keeles ja tema meile vastu inglise keeles, aga jõuludest alates rääkisimegi juba ainult eesti keeles.

Sotsialiseerumine läks meil ka päris libedalt. Meie omad lapsed on küll palju nooremad, kuid kõik said kenasti omavahel läbi. Alguses olid meie lapsed nagu takjad oma uue vanema õe küljes. Kõik neli tahtsid istuda, kõndida ja isegi magada tema kõrval. Henriette oli aga väga viisakas, abivalmis, sõbralik ja suure taluvusega ja peagi jooksis kõik paika. Tekkisid ka väikesed nääklemised õdede- vendade vahel. Kelle kord on midagi teha? Miks mina pean rohkem või tema saab rohkem? Kellel on õigus teleri kanalit valida ja kes autos saab esimesena koha valida? Pidasime pidevalt läbirääkimisi, kohandasime reegleid ja selgitasime välja olukorra põhjuseid. Seega jagasime nii piitsa kui präänikut oma viie vahva võsukese vahel ja uskuge, see ei olnudki alati just kõige lihtsam.

Käisime Henriettega ka mööda Eestimaa erinevaid paiku aga oi kui palju jäi veel käimata. Tähistasime eestlastele tuntud tähtpäevi ja kombeid, keetsime mulgiputru ja valmistasime kama, küpsetasime piparkooke ja mugisime vastlakukleid. Arvan, et kõige rohkem hakkab Henriette puudust tundma aga saunast. Saunaõhtuid ootas ta väga. Sügisel ja kevadel on meil kombeks ikka saunaõhtul midagi grillida. Talvel aga küpsetasime igal laupäeval pirukaid ja need maitsesid talle väga. Selle aasta ilus, parajalt külm ja lumerohke talv tegi saunaõhtud aga eriti meeldejäävaks. Neid liblikaid sai talve jooksul sauna ümber tehtud ikka kümneid ja kümneid. Talvega vedas meil sellel aastal ikka tõesti. Sest lund ootas Henriette kohe väga. Me ise veidi kartsime, et ei tea kui hea see talv meil siin Eestimaal ikka enam on. Kuid talv oli tõesti ilus, suusasõit sai selgeks, kelguliud said pikad ja lumelinn ja lumememmed kerkisid õue peale üksteise järel.

Kohtusime ka Henriette uute sõpradega, kes samuti olid tulnud Saksamaalt. Need kohtumised on väga meeldejäävad ja tänu Henriettele saime me tuttavaks ka teiste vahetuslastega. Koos käisid noored üksteisel külas, käidi kinos, peol ja veedeti lihtsalt toredalt aega. Arvan, et emakeeles suhtlemine ja kaasmaalastega koosolemine aitas neil noortel vähendada ka koduigatsust, mis kevade saabudes veidi suurenes.

Saabuski kevad, päike käis üha kõrgemalt ja hinge puges vaikselt, vaikselt teadmine, et nüüd tuleb võtta veel viimast. Müttasime terve perega aias ja tegime kevadtöid. Käisime palju ratastega sõitmas. Sõitsime veel mere äärde ja vaatasime kaunist Eestimaad. Aga juba oli siit, sealt tarvis kaasa osta meeneid ja kingitusi perele ja sõpradele. Terve see aasta möödus väga kiiresti, kuid kevadel oli kohe eriti kiire. Sai peetud veel jaanipäev ja juba oligi tarvis asjad kokku pakkida.

Viimasel õhtul istusime perega aias ja sõime maasikakooki. Äkki olid aga klassiõed aia taga. Nad tulid hüvasti jätma. See oli väga liigutav ja rõõmus üllatus. Usun, et ka Henriette rõõmustas ja tundis, et temast hoolitakse siin Kohila koolis väga. Üldse loodan ma, et ta sai sellelt vahetusaastalt seda, mida soovis ja ehk veel veidi rohkemgi, et ta tundis end siin turvaliselt ja õnnelikuna ja et see aasta jääb talle heaks mälestuseks kogu eluks. Henriettel on nüüd kaks kodu ja kaks pere, kes teda väga armastavad.

Saabus hommik ja oligi aeg asuda teele Tallinnasse ja sealt edasi bussiga YESile. Muidugi oli kurb ja pisarad veeresid üle põskede, kui sõitva bussi poole lehvitasime. Kuid tegelikult oleme perega väga tänulikud selle kogemuse eest. Meil on nüüd Saksamaal veel üks laps ja meie lastel on väga tore vanem õde, keda me alati koju ootame.
Ja selle kogemusega elame me õnnelikult oma elupäevade lõpuni. – nii õnnelikult lõppevad veel vaid muinasjutud.